Kõigest ja ei millestki

Tänud Sjgellele ja Naisele , kes mind talvisest tardumusest üles äratasid. Ilmselt päevavalguse vähenemise arvelt on just talvel oht nürimeelsesse tõsidusse langeda. Seda nii tööl, kodus kui puhkehetkel. Meemi reeglid: 1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need. Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua). 2 . Anna 5-le blogipidajale meemi "teatepulk" edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused. Anna meemis osalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse. 3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemi ulatanud blogi. Nonii: 1. Pere - Alguses vast kõige kokkuvõtlikumalt . Ja oma kallist siin 2. Sõpruse teemat olen lahanud - aastajagu tagasi ja nüüd ka siin 3. Armastus - kirjutan riivamisi selle leidmisest/kaotamisest peaaegu iga postitusega. Armastusesõltlane ju. Mu esimene armastus Te

Suisa kummastav, kuivõrd kergesti hakkan mõtlema asju paremaks ja endale sobivamaks. Või halvemaks ja sobimatumaks. Pidev intuitiivne disain teise inimese suhtes. Ja tsensor koos peatava "stopp"`iga tuleb alles siis, kui on hilja. Petan teisi ja iseennast. Mnjah, kui mõtteid saaks salvestada ja hiljem analüüsida - üldiselt ja detailselt - küllap see aitaks minusuguseid, mõttekaardi sado-masohhiste. Maailmas ei ole nii palju armastust ja headust, et lubada osa sellest ära anda väljamõeldud olenditele. (Fr. Nietzsche) Meie ikka tapame neid, keda armastame, sest armastus toob viha ja suur armastus toob tulise viha.   (Juudit, A.H. Tammsaare) Tajusime kohmetust, mida meis mõlemas äratas vihje lastele. Mitte seks pole see, mis meie ajastul ühtepuhku oma inetut lõusta näitab, vaid armastus.   (Maag, J. Fowles)

Sinu kirjutised kõnetasid ja mõjutasid mind... olema tubli, julge, täitma oma unistusi... leidma elumõtte.  Sina virtuaalselt ja K. päriselt tulite mu ellu "õigel ajal", siis... kui aeg oli muudatusteks küps.   Sinu kunagine postitus "Lahtihüpe"  inspireeris sedavõrd, et ühel päeval tundsin ka endas jõudu ning kirge teha seda, mida hing ihkab. Su kaukade-armastus, sügav kiindumus looduse ja kõige elava vastu.... sel on määratud kesta.  Sind ei unustata. Armastus on tugevam kui surm . Puhkan Su loodud aias...ikka. Kerget lendu ja lendlemist Sulle, armas hing!

Tean mitut inimest, kel suviti unega raskusi. Mul on ka olnud... Looduses toimub nii palju ja tundub patuna seda lihtsalt maha magada. Täna on meie pärast. Olen segaduses viimastel tundidel, päevadel. Ei tea, mida mõelda või öelda. Armastust verbaliseerida pole vist kellelgi õnnestunud... Seepärast ei teagi me väga täpselt, mis on armastus Tunneme, jah, seda küll. ****** Mu lapsepõlvekaaslane kaotas äkksurma läbi hea sõbra, armastuse. FB-s jagas ta lahkunu viimaseid sõnu talle. Tundsin armastuse ära. Paljud elavad oma elu nii, et ei kuule ega tunne eales. Armastus on surmast tugevam. Mul on õnn olla õnnelik. Mitte sellest et, häid asju ligi. Mitte sellest et, laen on läbi. Vaid rõõm olla osanik. Sinu päevast mis nii sinulik. Sinu vaimust mis nii täiuslik. Õnn jagada Ning olla Jagamisest tänulik Õnn on öelda tahan tahta armastuse igavik. /Mehelt Naisele/

Ühel kevadel aastaid tagasi, käisin Kirna mõisas. Olime möödasõidul ja otsustasime sissepõike teha. Uksed olid avatud, ent hoones ei olnud ühtegi hingelist. Uudistasime ringi ja ronisime ka pööningule. Tühjad tooliread, hämarus, nagisev põrand ja õõvastav leid - ööbik oli hinge heitnud. Tagasi kevadvalgusesse jõudnuna ei saanudki rusuvast tundmusest lahti. Kogu hoonele kandus üle.  Miskipärast meenus see hetk, kui läinud nädalavahetusel käisin  lahkunud Muusikutele pühendatud kontserdil.  Igavikuline armastus, mis siis et neid pole elavate seas. Silvit ja Slavkat juba mõnda aega. Riho.  Kõigil on erinevad mälestused. Üks on ühine - Riho ei pruukinud kogu esinemise vältel kordagi pilku tõsta, ometi oli ta hääl kõikjal. Ta valitses hinge. Nii on ta paljud mällu sööbinud.  Suur ja igavikuline armastus.  Päeva käes on  nüüd käärid, ent tuvijäljed tuulepluusil jäävad.  Ka Videvikus ja Suures Roosas Tossus. Nii inglil kui sulil.  Aitäh, armastuse eest.  Muusikas oleme kõik koos. 

Ilus ja võimas! 16.05.2016 on üks mu elu meeldejäävamaid päevi. Puhas armastus. Seitse jalga vett Sulle kiilu alla, armas Tormilind.

Kas tõesti on armastuses olemas nn argipäev? Teadlikult ei ole ma seda kunagi täheldanud. Tunded ei lähe ju vahepeal "puhkusele", konformismi? Ei ole ju nii, et "kui mul on ohkuikiire", siis armastan vähem. Armastuses pole kellaaega ja kalendrit. Kas ehk on muutumises armuavaldamise vormid? :) Et... mingi aja jooksul tundud enesele narr liiga kaua silma vaadates või  saab hoopistükis egotsentrism võitu?!  Teise inimese tajumine nõrgeneb. Enesevaatlus süveneb, On, kuidas on. Olen taoliste ilmingute suhtes ülitundlik. Minu jaoks lihtsalt ei eksisteeri mitte midagi olulisemat kui armastus. Selline "vigastus".

On päevi, kus vahin tuimalt arvutiekraani, lootes leida vastuseid. Otsustamise pressing on mitmest suunast Tugevad sõnad. Reetur. Pettur. Truudusetu. Mõtete virvarr ja müra, emotsioonide ülekeemine. Pisarad... Iiveldavalt halb olek... deja vu . Ma olen seda kõike kunagi juba läbi elanud. Kas seekord on kuidagi teisiti? Justkui test - kas olen suuteline lahti laskma või mitte? Väärikamalt. Küpsemalt. Teadlikult edasi liikudes. Või. Andestamine. Teineteisemõistmine. Kõikjälleotsastpihta kuni sein on ees. Vana suppi üles ei soojenda, ütles mu reisikaaslane tagasiteel Saarelt. Kuklas trummeldab - armastus on tunne, mis ei ole püsiv. Pühendumine on püsiv. Kes meist ei otsiks pühendumist? Või on see liiga tüütu ja igav pikaajaliselt? Pigem armastada julgelt ja laastavalt?

Millegipärast on mind mitmelt poolt "hoiatatud" ärakasutamise eest. Viimati luges mul sõnad peale ema.  Aga ka Tema eks on pidanud mind vajalikuks "hoiatada". Ma ju ei teagi, mismoodi see kõik "väljastpoolt" paistab. Ühte võin öelda - ega keegi hoiatajatest pole me lähedusega tuttav. Sest kogu oma vaba aja pühendame teineteisele, mitte teistele. Seest poolt...mnjah... oleme sellest rääkinud.  Siis, kui ma end häirituna tunnen. Eks sellised ütlused hakka vaikselt uuristama,  Oleme algusest peale püüdnud omavahel kõigest rääkida. Mis vähegi oluline, ära klattida. Teinud üksteisele hingelist striptiisi, paljastades ka varjuküljed. Koos püüdnud neid varje/tonte valgusesse tirida. Palju parem on hakanud... Nagu painajalikus unenäos, kus pimedates koridorides joostes lõpuks väljapääsu leiad. Oleme möönnud, et jah - meis mõlemas omad head ja vead... aga ikkagi. Põrgu, see on teised inimesed (J.-P. S)  Miskipärast oleme ju ikka teistest mõjutatud. I

Juba eile õhtust saadik mühiseb tuul kodumetsas ja ümbruses. Täna hommikul oli köögis kõledavõitu ja otsustasin sügisese kütteperioodi avada. Klotside ja lauajuppide abil, mis vanast terrassist järgi jäänud. Süütasin tule  pliidi alla ja kamnasse. Paari hetkega levis ruumides hubane soojus. Ei teagi, miks.... ent viimasel ajal on mul Eestis kuidagi külm. Mitte üldse ilmastiku pärast. Inimesed on kuidagi külmad ja kõledad. Nagu õhksoojus-pumbad. Ajutist soojust-eraldavad. Stand-alone režiimil. Tsentraalne küttesüsteem lahvatab vaid ekstreemsetes olukordades nagu laulupidu, ruja kokkutulek, matused. Jooksen, et sooja saada. Kolmas nädal. Eile tundsin esimest korda, et käsklus "stop walking" tuli liiga vara. Oleksin meelsasti veel jooksnud. Võimlen enne ja pärast. Eile võttis fb-s ühendust balletikaaslane ja meelitas tänavu hoopis barret-trenni. Kuna olen stange-usku, s.t mulle väga meeldivad kõik stange ääres tehtavad harjutused ja vähemmeeldivad tantsulised, hüpe

Kohtusin täna viie aasta tagant kauaaegse sõbratariga. Aeg möödus lennates. Ja on möödunud ka. Ta on endiselt nooruslik ja särav, kinni omades mõtetes ja kiiksudes. Üks põnevamaid ja vastuolulisemaid natuure, keda tean... Kass, kes kõnnib omapead. Õhtuks olime kutsutud katsikule. Väike Aksel Jaak oli tõeline südametemurdja. Pole tükk aega tillukeste inimestega kohtunud. Siirust ja elurõõmu kiirgas... Köögilaua taga võeti läbi viimased ja tulevased muusikasündmused. Et Põlts on Eestis, et Mäks oli eile krdi hea ja et varsti on Dramamama koos lõpp hea noorte progebändiga (vist oli Põhjakonn?)Tapperis jne jne. Tippude-tipuks oli It might get loud film. Üks koht.... see, kus JP mängib õhukitarri. See filmilõik on liigutanud kõiki, kes end muusikaga sinasõbraks peavad. Miks küll ometi? Armastus. Niiet väikse Aksli katsikutel rääkisime põhiliselt armastusest. Ühes ja samas, meile arusaadavas keeles.

Tii-tii... tänavune aasta tuli teisiti :) Ma ei olnud aastavahetusel üksi. Ka Radetzky marss 2016 koos lätlase Maris Jansonsiga sai lahti löödud kaksi. Läti "ruulib".  Meie, eestlased, teame seda nüüd eriti hästi. Läti kaudu reisin varsti ka paradiisi. Ei saa me läbi Lätita ja Venemaa meelest ei lähe... Meediat jälgiv inimene teab ja tunnetab - maailm on muutumises.  Sabakont on seda õigemitu aastat öelnud.  Samas... mu põlvkond on üle elanud ärevaid aegu riigikorra muutumiseni välja. Sisetunne ütleb, et ei maksa üleüldise paanikaga kaasa minna ja nende pilli järgi tantsida. Igal ühel oma pill. Massikäitumine on alus koostlagunemisele. Kas on nii halb, et koostlaguneda? Seda maksab endalt ikka küsida... nii üksikisiku kui ühiskondlikus vaates. Soovin kõigile lugejatele alanud aastal õnne isiklikus elus!   Armastus on kõige olulisem.  Ilma armastuseta oleme kõik mõttetud mutrid,   manipuleeritavad,  nõrgad,  raagus puud, õiteta ja juu

Igal aastal oleme Theo talli rahvaga pühitsenud Tapanipäeva.   Traditsioon sai alguse Kurtna tallidest ja näeb välja nii, et kaunistame hobuste latrid kuuseokstega (mis igavusest ja vitamiine taga ajades  õigepea ära järatakse ) ja koguneme sadularuumi kuumi jooke ja jõulunäkse maitsma.  Mõnus hobuinimeste kogunemine. Omad jutud ja terminoloogia. Mööduva aasta kokkuvõte ja uue aasta plaanid. Tänavu on paraku teisiti, sest vist esmakordselt elu jooksul juhtus nii, et jõulud tuli haigevoodis mööda saata. Miski viiruslik bronhiit on õnnestunud üles korjata. Alguses vesistasTema oma nina ja siis rändas kogu värk mulle üle. Isegi,  kui oleks tegemist "mingi märgiga", olen piisavalt hädine et selle üle juurelda. Haigeolemisel on omad võlud. Nii olen taevakanalite vahendusel vaadanud ära suure valiku muinasjuttfilme (mu lemmikud!) - Beauty and the Beast, Lord of the Rings, Cinderella. .. Keetnud vägiheina teed, mis Süvahavvalt pärit. Teinud sinepiplaastrit (viimati vis

Otsisin youtube`ist täispikkuses filmi, ent kõik on keelualused. Mõningaid kohti siiski vaatasin ja vaagisin. Meistriteos, kahtlemata. Isegi algselt klišeelikuna tundunud kohad. Kusagil on olemas ka dvd ja tegelikult tahaksin tänase õhtupooliku mööda saada just seda filmi vaadates. Tunded... Usalduskriis. Armukadedus. Lähedustunne. Alandamine, haiget tegemine. Võimuvõitlus.  Slave to Love. Armastus, mis hukule määratud. Mitmekihiline... story in story in story ... nagu Polanskile kombeks. Torm tuleb. Lind istub hetkel tormivangis. Mind kiusab minevik. Mitte minu, ent tema oma. Materialiseerunud kujul, sõimates mind ussiks ja lõhestajaks ja miskit oli veel. Sellepärast, et keeldusin maksmast mineviku maja veearvet ja laste klassiraha jms. Uskumatu, ent tõsi. Oma tagasihoidliku eksistentsiga ja minevikust eemale hoidjana...nüüd siis niimoodi. Omast arust olen püüdnud mineviku poolt üle parda heidetud inimest maistesse rõõmudesse tagasi tuua, oleviku valu ja võlu tajuma... Ei tunne

Ei midagi enneolematut ja omapärast - viimasel ajal on suur tõmme vee äärde.  Paljusid  tõmbab.  Vahe  vaid vast selles, kes mida näeb ja tunneb. Samas - egas muidugi tulegi endalt küsida miks ja kuidas armastus tekib... Suurim kiindumus sai alguse siis, kui olin tinnitusega kimpus. Arsti soovitusel jõudsin arvutiprogrammini, mis loodushääli projitseeris ja tinnitust maskeerida aitas.  Mulle aitas enim ookeanikohin ja veevulin :)  Kuidagi nii ongi läinud, et lisaks avarusele, lasuursele värvigammale ja värskele õhule, vajan hääli, mis vaigistaksid müra ja aitaksid endas selgusele jõuda.  Laineloks vastu rannakive ja vetekohin. Mida imet siis nüüd, kui kõik on niiilus, särav,  pealtnäha rahunenud...? Najaa, paratamatusele otsin väärikaid lahendusi.  Mõni olukord teeb ebakindlaks ja lükkab ümber kinnistunud (pool)tõed. Muidugi ongi asjade selline kulg normaalne, eluline... Aga rahutukstegev ikkagi. - - - - Täna, pühapäevaseid askeldusi toimetades, kuulsin

Ma vist kunagi, vanas blogis kirjutasin ... et minu jaoks ei ole "kurbuses midagi puhastavat". Kurbus on kurbus ja lein on lein. Kuulan nüüd mõnda aega oma kurbi lugusid, eemaldun kõigest ja ei millestki, tulen uuesti.  Jälle. Allolev lugulaul on mind nii mõnestki mõõnaperioodist üle vedanud. Sest saan ju väga hästi aru - pärisinimesed ja armastus on olemas. Tuleb nad vaid üles leida. Selleks tuleb lahti ja minna lasta neil, kes seda pole.

Nojah, mina olen see Eriti Naiivne Naine, kes usub ja on endale kreedoks võtnud, et kõik lapsed võiksid/peaksid sündima armastusest. Millega mõõta armastust? Kas maksudega? Kas laste arvukusega? Ei seda tea... Ehk siis - pole mõistlik mõõta mõõdetamatut, maksustamisest rääkimata. Defineeritagu "armastus" ja "armastuse viljad". Isegi sõna "laps" definitsioon vajab sellisel juhul täiendamist. Minu "laps" on 20-aastane. Huvitav, kas oleksin riiklikus tähenduses "lastetu" või "lapsega"? Mähkmeid nagu enam ei osta.

Seekord tulime siia vara. Viimati olime Tenerifel 2008.a ja mäletamist mööda märtsi alguses.  Pärast juubelipidustusi on siinolemine puhas nauding.  Olgugi, et juubilari pisuke külmetustõbi vaevab. Kahel järjestikusel õhtul oleme mereandidega maiustanud. Täna õhtuks on kavas kalmaarilõigud peterselli, küüslaugu ja sidruni-veini-oliiviõli kastmes. Eile röstisime krevette. Otse Atlandist püütud ja külaliskorteri pliidile särisama toodud. Ei mingit vahepealset sügavkülmutamist. Nämm. Loeme ja jalutame palju. Õhtuti kuulame muusikat, filosofeerime, arutame ilmaasju. Põnev ja hea on olla. Rattad rentisime. Mascasse on plaanis matkama minna.  Palju ühiseid mälestusi, millest heietada, ent ka uusi, juurdetulevaid. Koos on hea. Atlandi temperatuur on 19 kraadi ümber, õhk 20-25.  Vees kannatas täitsa olla, laintevahus õõtsuda ja hüpelda. Otsustasime, et võimalusel tuleme siia ikka tagasi. Just jaanuaris või veebruaris. Parim kaamose peletamise koht... Varbad liivas ja suun

Sel nädalal lahkus omanäolisemaid kirjanikke. Mees, kelle nime õigesti hääldamisega pole täna ükski kuuldud raadiojaam hakkama saanud... Ega ma teda palju pole lugenud, vaid nn põhiteoseid. Naljakas, ent tema loomingu puhul ei saagi vist küsida, et milline raamat rohkem meeldis. Kõik on omaette tervikud ja nihkega, läbivaks jooneks detaili ja kujundite rohke päriselu, mida väheolulise faktina lõpetab surm. Surm on tema teostes olnud tähtsusetu, normaalne asjade kulg. Konstateering, mitte traagika. Tema tegelased surevad nii muuseas, mööda minnes... nii, et vahest jääb tähelepanematusest suisa märkamata. Aga kuidas nad elavad! Vaat armastus on GGM-il olulisel kohal. Armastusest ja vastuarmastuse puudumisest tulenev traagika on traagikate traagika või siis vähemalt tragikoomika. Võrratu sõnakunstnik ja loo jutustaja.  „…äkki ehmatas kaptenit kahtlus, et võib-olla on otsatu hoopis elu ja mitte surm” (Gabriel García Márqueze  "Arrmastus koolera ajal".

Alles nüüd lugesin. Olin küll vilksamisi filmi näinud, ent hoolimata sellest et Meryl Streep ja Jeremy Irons kuuluvad mu lemmikute hulka, mõjusid nad antud filmis kuidagi sobimatutena. Raamat oli hea. Ikka väga hea, kui järele mõelda. Mulle tohutult meeldib J.Fowles`i teoste struktueeritus ja mitmekihilisus. See, kuidas iga väiksemgi detail on seoses ja refereerib järgmisi. Teda on kohati aeganõudev lugeda, sest mõistad - paljutki võib jääda kahe silma vahele ja osa kihte seeläbi avanematuks. Nii nagu Maagis kujunes ka Prantsuse leitnandi tüdruku lõpp meisterlikuks dialoogiks lugejaga.Vargsi hakkab enese kujutelm produtseerima võimalikke lahendusvariante nagu kriminullis ja leiad äkitselt, et autor kirjutabki neist variantidest! See on lihtsalt rabav. Uskumatult töötav võte. Tänavune lugemiselamus  Gabriel García Márquez    "Armastus koolera ajal" kõrval. Ahjaa, kummaline - ent tõsi. Tuleb välja, et antud raamat meeldib väga ka meestele. Vähemalt kaks mu meessõpra väits